Muruvaip

Muruvaiba (ka siirdmuru) all mõistetakse alt lahtilõigatud murumätast. Muru rajamine seemnest on vaevarikas ja aega nõudev tegevus. Enne kulub umbes aasta, kui oma tööst saab hakata täit rõõmu tundma. Kuival suvel võib juhtuda, et kogu töö on asjatu ja loodetud ilusa murukamara asemel saate endale hoopiski umbrohuvälja. Seepärast on kogu maailmas üha enam hakatud muru külvamise asemel kasutama muruvaiba siirdamist. Oht, et muru tegu võib ebaõnnestuda, on muruvaiba siirdamisel tunduvalt väiksem kui seemnest külvi korral.

Muru siirdamise suurteks eelisteks seemnest külvi ees on pikk paigaldamise periood ja muru valmimise kiirus. Muruvaipa saab uude kasvukohta siirata maa sulamisest kevadel kuni uuesti külmumiseni sügisel. Muru on kasutusküps 2 – 4 nädalat peale siirdamist.

Kasulik teave

Mulla ettevalmistus

Pinnase ettevalmistustööd muruvaibast muru rajamisel on sarnased seemnestkülviga. Murumätast on võimalik siirata maa sulamisest kuni külmumiseni. Seda saab teha ainult mullale. Vanale murule mätast paigaldada ei tohi, sest mätaste alla jäävad taimed moodustavad seal surnud orgaanilise aine kihi, ega lase murutaimedel korralikult juurduda. Muru all peaks olema vähemalt 12 cm tüsedune mulla kiht. On veelgi parem, kui mulda on 20 cm. Tihti arvatakse, et muruvaipa kasutades on mulda vaja vähem kui seemnest muru rajades. See arusaam ei ole õige ning nii talitades kulub hiljem palju raha kastmisvee ja väetiste peale.

Murumätta siirdamine ei eelda, võrreldes seemnete külviga, mingeid erilisi eelteadmisi ega spetsiifilisi oskusi. Oht, et töö võib ebaõnnestuda, on mätta siirdamisel väga väike. Enne vaiba tellimist tuleb ette valmistada aluspind. Muld on vaja kobestada vähemalt 10-12 cm sügavuselt. Selleks sobib nii freesimine kui ka kaevamine. Seejärel pind planeeritakse ja pindmine kiht tihendatakse rulliga. Pinna planeerimiseks sobib hästi pikem puust pruss, millega on võimalik suuremaid ebatasasusi siluda. Heaks abivahendiks mulla tasandamisel on ka plastmassist hõredalt paiknevate pulkadega reha (looreha). Tavaline raudreha selleks tööks hästi ei sobi, sest on liiga tihe ja veab mulla kokku. Planeerimise käigus on soovitav pinnale anda väike kalle keskkohast servade suunas. Tugevate vihmade korral ei kogune siis vesi murule. Jälgida tuleb, et pind jääks ühtlaselt tasane, sest ka lohukohtadesse võib nii vihma kui kastmise ajal koguneda vesi, mille tagajärjel neis kohtades muru hõreneb. Kui aluspinnasena kasutatav muld on kohale veetud, tuleb tal lasta peale silumist vähemalt kuu aega vajuda ja seejärel uuesti siluda. Õigesti ette valmistatud pind on tasane ja tihe ning kindlasti ilma umbrohtudeta. Mulla tihedus on optimaalne, kui kingaga mullale astudes vajub king poole randi ulatuses mulda. Kõik eelpool kirjeldatud nõuded ja võtted kehtivad pinna ettevalmistusele ka seemnest muru rajamise korral.

Mätta siirdamine kasvukohale

Ettevalmistustööde lõppedes tuleb pind üle mõõta ja esitada meile tellimus. Soovitav on lisada iga tellitava 100 m2 kohta 1 – 2 lisaruutmeetrit. Majade ümbruse murustamisel, kus pind on liigendatud (lillepeenrad, puud, põõsad jne.), tuleb mätast palju lõigata, millega kaasneb väike kadu.
Muruvaiba kohale saabudes tuleb esmalt mättaid kaitsta kuivamise eest. Selleks asetakse nad varju, kaetakse kattelooriga või siis tuuakse aluste kõrvale vihmutid ja kastetakse neid veega. Tähtis on, et mätas ei hakkaks kuivama. Mättad tuleb paigaldada peale kohaletoomist 48 tunni jooksul.

Paigaldamist alustatakse muru pikimast servast, näiteks kõnnitee äärest. Esimese rea puhul ei ole vaja teha muud kui asetada mätaste otsad tihedasti üksteise vastu ja suruda külg vastu kõnnitee serva. Kui mätaste otste vahele jääbki väike vahe, ei ole see väga suur viga, sest hiljem on võimalik vahed mullaga täita ja need kasvavad ise täis. Tulemus jääb siiski märgatavalt parem, kui naabermätaste otsad ja küljed asetsevad tihedalt üksteise vastas. Teist rida alustatakse pooliku mättaga ja edasi minnakse jälle tervete mätastega. Pooliku mättaga alustamine on vajalik selleks, et naaberridade liitekohad ei satuks ühele joonele ja mättad kasvaksid tugevasti omavahel kokku. Sama põhimõtte järgi laotakse ka telliskivi seina. Kus on tarvis, seal võib mätast julgesti lõigata. Seetõttu ei ole mingi probleem teda paigaldada ka ükskõik kui sopilise lillepeenra serva. Kui juba mingi osa pinnast on mätastega kaetud, tuleb vastvalminud muru 3 – 4 korda erinevates suundades liikudes üle rullida ja seejärel kasta. Pärast kastmist peab muld mätta all olema niiske.

Hooldamine

Peale muru valmimist on esimese kuu vältel soovitav teda iga päev kasta. Vihmased päevad välja arvatud. Juurdumata murutaimed ei ole võimelised endale ise mullast vett hankima, mistõttu hoiab kastmine ära nende kuivamise. Esimese kuu vältel ei ole soovitav muru peal palju kõndida, sest mätas võib jala all liikuda ning juba maasse tunginud taime juured rebenevad. Muru on täiesti valmis, kui mätas tõmmates enam maa küljest lahti ei tule. Muru niidetakse esimest korda siis kui taimed on sirgunud, s.o. 2 – 3 päeva peale paigaldamist ja edaspidi 7 – 10 päeva järel. Juurdumise ajal on soovitav taimi kärpida tavapärasest veidi kõrgemalt. Muruvaibast valminud muru hooldamine ei erine tavapärasest muruhooldusest.

Muruvaipa on võimalik kasutada kõikjal, kus on tarvis uut muru rajada. Ühtviisi hästi sobib ta nii staadioni, mänguväljaku, maja ümbruse, tee serva jne. murustamiseks. Asendamatu on ta nõlvakutel ja ka põlispuude all paiknevatel kalmistutel. Nõlvakutel pesevad vihmaveed seemne mullast välja ja uhuvad nõlvaku jalamile kokku. Põlispuude all takistab heintaimede kasvu valguse puudumine. Kui nõlvakutele saab muruvaibast rajada püsiva muru, siis pimedatel kalmistutel ei taha ka mättast rajatud muru kaua püsida. Sõltuvalt valgustingimustest ja ka hooldamisest tuleb seda seal kas igal aasta või siis paari aasta järel vahetada, nii nagu tehakse seda lilledega. Samas on muruvaip pimedal kalmistul ainuke võimalus tiheda muru saamiseks. Muruvaipa võib kasutada ka vana muru lappimiseks. Siin tuleb aga teada, et murutaimikud on erinevad ja paigatud kohad torkavad muru seest silma. Enne kulub mitu aastat, kuni taimikud ühtlustuvad.

Muruvaip on valmis toode, mis antakse kliendile üle alustele ladustatud mätastena või soovi korral ka juba paigaldatuna. Ta on roheline, tihe ja umbrohuvaba. Kõik mis juhtub selle muruga edaspidi, sõltub juba omaniku oskustest, hoolest ja viitsimisest. Nii, nagu iga elus asi, vajab ka taim hooldamist. Murutaime puhul tähendab see korralikku väetamist, regulaarset niitmist ja ka kastmist. Ainult siis püsib muru dekoratiivne aastakümneid. Halva hooldamise korral hõreneb ja umbrohtub iga muru juba mõne aastaga.

Muru hoolduse kolm põhivõtet on: niitmine, väetamine ja kastmine. Lisaks tuleb aegajalt muru multðida, rullida, õhustada ja teha umbrohu-, sambla ning haiguste tõrjet.

Niitmine

Niitmine on üks olulisemaid muru hooldusvõtteid. Ainult korrapäraselt ja õigelt kõrguselt niidetud muru püsib tihe ja umbrohupuhas aastaid. Niitmisel kehtib reegel, et korraga võib eemaldada ainult 1/3 taime pikkusest. Kui eemaldada rohkem, põhjustab see osade võrsete surma ja muru hõrenemise. Aasnurmikast ja punasest aruheinast koosnevat muru niidetakse tavaliselt 3,5 – 5 cm kõrguselt. Järelikult on piirkõrgus, milleni võib murul lasta kasvada 5 – 7,5 cm. Kui mingil põhjusel on muru kasvanud pikemaks, tuleb ta ettenähtud kõrgusele viia tagasi etapiliselt s.o. niitmiste vahelisi vaheaegu lühendades. Näiteks kui taime pikkus on 10 cm, siis esmalt eemaldatakse tema pikkusest 1/3 (3 cm) ja nelja päeva pärast jälle kuni 1/3 tema hetke pikkusest. Seda korratakse kuni jõutakse taime optimaalse niitekõrguseni. Edaspidi niidetakse siis, kui taime pikkust 1/3 võrra kärpides jääb muru 3,5 – 5 cm kõrgune. 1/3 taime pikkust korraga, on muru kärpimise ülempiir. See tähendab, et kärpida võib korraga ka vähem.

Esmakordselt pärast külvi on vaja muru niita, kui taimed on 10 cm pikkused.

Põuaperioodil ja varjus kasvavat muru niidetakse normaalsest 1 – 2 cm kõrgemalt. Kui muru asub väga varjulises kohas, võib niita veelgi kõrgemalt. Muru niitmiseks sobib ainult terava teraga niiduk. Nüri teraga niites, jääb lõikepind ebaühtlane. See vähendab muru dekoratiivsust ja suurendab haigustesse nakatumise ohtu. Nüri tera korral on lehtede tipud pärast niitmist valged. Parima kvaliteedi tagab niitmisel trummelniiduk. Rootorniiduk, mis meil on kõige levinum, ei lõika vaid rebib taime lühemaks.

Meie seemnesegude kasutajatele on antud muru niitmise soovitused iga seemnesegu kohta eraldi (vt tüüpseemnesegud).

Muru niitmise kohta soovitame täiendavalt lugeda ajakirjas Kodukiri ilmunud Kaja Kure artiklit: ‘Niida muru õigesti’, Kodukiri nr.7 2000 a.

Väetamine

Et muru püsiks tihe ja värv roheline, on vaja seda regulaarselt väetada. Selleks on müügil spetsiaalsed muruväetised. Näiteks Kemira GrowHow , poolt pakutav muruväetiste seeria Muru kevad, Muru kevad extra (sisaldab samblatõrje preparaati), Muru suvi, Muru sügis ja Muru talv. Siin kajastub juba väetise nimetuses aeg, millal seda kasutada tuleb. Väga head väetist murule pakub ka Substral. SUBSTRAL® Pikaajalise toimega muruväetis tagab muru toitainetega varustatuse 100 päeva jooksul, mistõttu piisab seda väetist kasutades vaid kahest väetuskorrast suve jooksul. Sambal esinemisel murus võib kasutada ka Substral® Samblahävitaja + muruväetis. Väetamiseks sobivaim periood algab kevadel üks nädal pärast muru muutumist roheliseks ja kestab normaalsetel aastatel juunikuu alguseni. Kui juunikuu on põuane, siis tuleb väetamisest loobuda ja oodata vihmaperioodi. Suve teisel poolel võib muru väetada pärast põuaperioodi lõppu. Kastetavat muru tohib väetada ka vahepealsel ajal. Lämmastikurohket väetist ei ole soovitav anda vahetult enne põuaperioodi ja peale augusti keskpaika. Lämmastik intensiivistab taimedel hingamist ja sellega kaasnevat varuainete tarbimist. Põuaperioodil, kui vett napib, on nende juurdeloomine raskendatud ning ülemäärane varuainete kulu kurnab taimed välja. Augusti keskpaigast hilisem lämmastikurohke väetisega väetamine muudab taimed talveõrnaks ja ka vastuvõtlikuks seenhaigustele.
Meie seemnesegude kasutajatele on antud muru väetamissoovitused iga seemnesegu kohta eraldi (vt tüüpseemnesegud).

Kastmine

Päikesepaistelisel suvepäeval aurub ööpäevas maapinnalt 3 – 5 mm vett (3 – 5 l/m2). Seetõttu võib sademetevaesel suvel pealmises mullakihis, kus paikneb enamus taimede juurtest, langeda niiskusesisaldus alla taimi rahuldavat taset. Väliselt muutuvad veepuuduse all kannatavad taimed sinakas-roheliseks ning pikema põuaperioodi korral ka pruuniks. Taimede turgor langeb, mida iseloomustab asjaolu, et murul kõndides, tõusevad taimed neile peale astumise järel tavapärasest aeglasemalt üles. Murule jäävad jäljed. Niiskuse puuduse likvideerimiseks muru kastetakse. Kastmisnorm (ühel korral 1 m2 suurusele pinnale antav veekogus) sõltub muru vanusest ja mulla lõimisest. Kõige tundlikum on niiskuse puuduse suhtes värskelt tärganud muru. Nõrgalt arenenud juurkava tõttu ei saa noored taimed ise sügavalt vett kätte. Seetõttu on vaja noort muru kasta mitu korda nädalas, ühekordse kastmisnormiga 10 mm s.o. 10 l/m2. Pärast kastmist peab muld olema 5 – 6 cm sügavuselt niiske. Vanema muru puhul piisab ühekordsest tugevast kastmisest nädalas. Soovitav kastmisnorm 20 – 25 mm. Pärast kastmist peab muld olema 10 – 15 cm sügavuselt niiske. Kastmiskordade arv ja kastmisnorm sõltuvad ka mulla lõimisest. Kergetes liiv- ja saviliiv muldades liigub vesi kiiresti sügavamatesse mullakihtidesse, mistõttu need vajavad kastmist sagedamini ja väiksema normiga kui raskemad liivsavi mullad. Üldiselt kehtib kastmise juures reegel, et kastetakse harvemini ja korraga rohkem. Sage kastmine muudab muru põuaõrnaks.
Veidi erinev on värskelt külvatud muru kastmine. Siin ei tule lugeda mitte kastmiskordi, vaid jälgida et muld oleks pidevalt (kogu ööpäeva vältel) seemnete külvisügavuselt niiske. Selle vastu eksitakse pidevalt ja see on ka peamine põhjus, miks põuastel suvedel külvid ikalduvad. Suvepäike kütab musta mulla kiiresti tulikuumaks, mille tagajärjel mullas olev vesi aurub. Kui kastmisega hilinetakse, siis seemneidu kuivab ja sellest seemnest enam taime ei kasva. Mulla niiskust saab hinnata kõige paremini, kui torgata näpp mulda. Mulla niiskus peab olema näpuga tuntav. Kastmise juures on vaja jälgida, et vihmutitest tulev veehulk ei ületaks mulla veeimamisvõimet. Kui on märgata, et vesi hakkab maapinnal voolama, tuleb kastmisesse teha paus ja reguleerida kastmissüsteemi veetootlust väiksemaks. Kasta on soovitav varahommikul või varastel õhtutundidel, kui päevane palavus on järgi andnud.Keskpäevane kastmine on suure aurumise tõttu väheefektiivne. Õhtul hilja kastes jääb muru ööseks märjaks, mis soodustab nakatumist seenhaigustesse.

Kastmissüsteemile tuleks hakata mõtlema juba enne muru rajamist. Täna on kõigile soovijatele kättesaadavad süsteemid, mida saab paigaldada muru alla. Võrreldes aianduskauplustes müügil olevate plastmassist vihmutitega on sellisel süsteemil terve rida suuri eeliseid. Nimetagem siin vaid süsteemi suurt töökindlust, kastmise täpsust ja sellega kaasnevat vee kokkuhoidu. Iseenesest mõistetavalt jääb sellise süsteemi puhul ära voolikute vedamine ühest kohast teise, mis muudab muru niitmise mugavamaks. Kogu süsteemi hakkamiseks piisab vaid nupule vajutamisest. Täpsemat informatsiooni selle süsteemi kohta leiad aadressilt: www.wbs.ee

Muru rullimine

Muru rullitakse varakevadel. Seda on oluline teha vaid juhul, kui muutliku ilmastikuga talve tõttu esineb külmakergitusi. Rullimisega viiakse taime juured uuesti mullaga tihedasse kontakti. Rullida tohib muru alles pärast maapinna tahenemist. Liigniisket pinda rullides tiheneb muld ülemäära ja õhusisaldus selles langeb. M. Saare (1979) andmetel on sobiv rull 1m lai ja 150 – 200kg raske.

Multšimine

Multšimine on muru pinna katmine täiendava kasvukihiga. Vanades murudes lähenevad kõrreliste heintaimede võrsumissõlmed maapinnale, mistõttu noorte külgvõrsete varustatus veega väheneb. Täiendava kasvukihi laotamine viib võrsumissõlmkonna sügavamale, kus ta on vee ja toitainetega paremini varustatud. M. Saar (1979) soovitab multš valmistada 1 osast kompostist, 1 osast liivsavimullast ja 2 osast jämedast liivast. Sellist multši kulub aastas 2 kg /m2. Muru võib katta ka ainult liivaga. Liiv muudab pealmise mullakihi poorsemaks ja parandab taimejuurte varustatust õhuga. Multši võib kasutada ka muru tasandamiseks. Samuti on soovitav katta muru multšiga peale muru pealt paranduskülvi.Vanade, eriti just tugevalt tallatavate murude all aja jooksul muld tiheneb ja õhu hulk mullas väheneb. Selle tagajärjel taimede juured lämbuvad ja taimik hõreneb.

Õhustamine

Ülemäära tihenenud muldi õhustatakse. Suurtel pindadel kasutatakse selleks otstarbeks spetsiaalset aeraatorit Väikestel muruplatsidel saab seda teha ka aiahargiga. Hark lüüakse 25-30 cm sügavuselt mulda ja kergitatakse siis õige pisut. Nii tekivad mulda õhukoridorid. Hästi sobivad on muru õhustamiseks ka aianduskauplustes müüdavad naeltega tallad.

Pärast õhustamist tuleks muru katta õhukese liivakihiga ja seda rehitseda või äestada. Liiv valgub tehtud avaustesse ning nii muutuvad õhukanalid püsivaks. Taimede õhuga varustatust aitab parandada ka kevadine muru äestamine ja raudrehaga tugev riisumine.

Umbrohutõrje

Kõige paremaks umbrohutõrjeks on muru õige hooldus. Kui me suudame luua külvatud kõrrelistele soodsad kasvutingimused, moodustub tihe taimik ja umbrohtudel on raske sinna sisse tungida. Umbrohtude tõrjumiseks on kaks moodust: rohida nad välja käsitsi või hävitada keemiliselt. Neist esimene on väga töömahukas ja samas suhteliselt väheefektiivne. Rohides jääb alati osa taimejuurtest mulda, millest kasvab uus taim. Et rohimisega saavutada umbrohupuhas murupind, tuleb seda teha regulaarselt mitu korda järjest. Ainult nii on võimalik kurnata umbrohud lõplikult välja.
Vähem töömahukas ja palju efektiivsem on keemiline umbrohutõrje. Paljud kardavad, et see on tervisele ohtlik ja väldivad seda. Rahustuseks võib öelda, et tänapäeva laiatarbe taimemürgid ei kujuta endast mingit ohtu ei inimesele ega ka loomadele (välja arvatud kalad), kui peetakse kinni kasutusjuhendist. Samas annavad nad juba ühekordse pritsimisega sama tulemuse, mis muidu saadakse mitmekordse rohimisega.
Ainult kõrrelistest koosneva muru korral sobivad umbrohutõrjeks herbitsiidid Starane 180. Kui murus on valget ristikut, tuleb valida herbitsiid, mille suhtes liblikõielised ei ole tundlikud. Näiteks MCPA 750. Starane 180 positiivseteks külgedeks on keskkonnasõbralikkus, väike kulunorm (keskmiselt 1,5 ml/m2), ebameeldiva lõhna puudumine ning hea efektiivsus paljude murus levivate umbrohtude puhul. Temaga on võimalik edukalt hävitada ka harilikku võilille. Sobiv aeg pritsimiseks on varakevad, mõni nädal pärast rohukasvu perioodi algust või siis sügisel enne rohukasvuperioodi lõppu. Kevadel on umbrohud talvest nõrgad, mistõttu on siis preparaadi mõju eriti efektiivne. Sügisese pritsimise korral suurendab preparaadi efektiivsust peatselt saabuv talv. Suve keskel on pritsimine väheefektiivne. Umbrohtude kasv küll korraks peatub, kuid mõne aja möödudes algab see uuesti. Kuna preparaat mõjub läbi taime lehepinna, siis parima efekti saamiseks peaksid pritsitavad umbrohud olema 10 – 15 cm pikkused. Taimede kasv pärast pritsimist peatub juba ühe kuni kahe tunni möödudes. Silmaga märgatavaks muutub preparaadi mõju 1- 2 päeva pärast. NB! Kõik pritsimised on efektiivsed ainult siis, kui neid tehakse kuiva ilmaga ja järgitakse täpselt kõiki pakendil olevaid õpetusi.

Sambla tõrje

Üks suuremaid nuhtlusi murus on sammal. Sammal hakkab levima siis, kui kasvutingimused on kõrreliste jaoks muutunud ebasobivaks. Seega võib pidada sammalt haige muru sümptomiks. Tüüpilisemad tema leviku põhjused on liialt varjuline kasvukoht, vale niiterežiim, ülemäära tihe, niiske või happeline muld, aga ka liialt väike mulla toitainetesisaldus. Eriti soodustab sambla levikut kaaliumi vähesus mullas. Sambla tõrjeks tuleb likvideerida tema tekkepõhjus. Ainult väljakraapimine sambla levikut ei piira. Kui põhjust ei likvideerita, ilmub sammal kohe tagasi. Sammalt saab edukalt tõrjuda kui kasutada kevadel muru väetamiseks väetist Muru kevad extra või Substral® Samblahävitaja + muruväetis (kaks ühes). Need väetised sisaldavad samblatõrjepreparaati.

Haiguste tõrje

Muru kahjustavad ka mitmed seenhaigused. Näiteks lumiseen, jahukaste, valgetäpilisus ja mitmed laiksused. Seenhaigustesse nakatumine võib põhjustada taime surma. Oht nakatumiseks on eriti suur suve teisel poolel augustis ja septembris, kui ilm on vihmane ja soe. Eriti ohustatud on tugevalt lämmastikuga väetatud murud. Seenhaigustesse nakatumist saab vältida, kui pritsida murutaimikut preparaadiga ’Tilt’. Pritsimine annab seenhaiguste vastu umbes ühe kuu kestva kaitse. Seejärel tuleb pritsimist korrata. Juba nakatunud taimi pritsimine ei aita, kuid ta hoiab ära haiguse leviku tervetele taimedele. Seenhaigused ei levi üksnes taimede kasvuperioodil vaid ka talvel. Nende levikut soodustavaks faktoriks on tihe ja sügisel pikaks kasvanud taimik. Taimiku kahjustumist talvel on võimalik vähendada niites muru regulaarselt kuni külmaperioodi alguseni välja (tavaliselt oktoobri lõpuni). Optimaalne talvituva taimiku pikkus on 3 – 5 cm.

Muruvaiba omadused ja hind:

Mätta vanus:2 aastat
Botaaniline koosseis:aasnurmikas, punane aruhein
Murutüüp:universaalmuru (sobib väga erinevatesse kasvu- ja kasutustingimustesse)
Mätta mõõdud:pindala 1 m2 (2,19×0,457 m), mätta paksus 1,8 cm
Ühe mätta kaal:keskmiselt 20 – 30 kg (sõltub veesisaldusest)
Pakendamine:mättad on rullitud ja laotud 1,2×1 m või 0,75×1 m suurusele kaubaalusele. Ühel kaubaalusel on 35 – 40 m2 muru.
Väikseim müüdav kogus:1 m2
Hind:1 – 20 m2 6.50 EUR/m2
21 – 40 m2 5.00 EUR/m2
41 – 100 m2 3.60 EUR/m2
101 – 250 m2 3.10 EUR/m2
Üle 251 m2 – 2,70.- EUR/m2
Hinnad ei sisalda kaubaaluste maksumust.
Kaubaalus 6,0 EUR/tk. Kaubaalused ostame tagasi hinnaga 2,8 EUR/tk. Ostame tagasi ainult terveid aluseid.
Muruvaiba paigaldus:alates 2.2 EUR/m2. Alla 50 m2 suuruse koguse korral kehtib paigaldusele kokkuleppehind.
Hindadele lisandub käibemaks 20 %.

Hinnad kehtivad meie tootmisbaasis Tartus ja ei sisalda muruvaiba transporti. Firmadel on võimalik sõlmida hooajalepinguid.

0